Tuesday, April 29, 2008

Ma avastasin Ameerika

Käisin täna teadjamehega sõitmas. Alguses ma punnisin küll vastu, et ma pean enne ikka ise rahulikult harjutama, aga teadjamees arvas, et koos õpib kõige paremini. Et kui teine ees sõidab, siis saab vaadata kõiki nippe ja õpib palju kiiremi. Ja oh üllatust, teadjamehel oli õigus :)
Kõiksepealt õppisin kitsal teel siduriga mängima nii, et nüüd ma suudan ennast seal ringi keerata. Siis selgus, et mul on jummala vale asend, käed peavad ikka ilusti ees sirgus olema, mitte ei tohi ennast seal lenksu taga krimpsu tõmmata. Ja kallutada ei tule mitte iseennast, vaid ikka tsiklit :) Kurvi tuleb minna pigem madalama käiguga ja gaasi tuleb ka anda. Ooo, Ameerika!
Ja kui teadjamees mu lenksu ja siduri asendit ning pidureid ka lõppeks veidi regullis, siis oli juba ikka väga-väga mõnus oma kullakese selgas istu :) Sõitsime ca 100km läbi ja see oli juba nagu päris. Ma julgesin gaasi vajutada ja kurvide eel ei võtnud enam kiirust maha ja tuul vuhises kõrvus ja kõik igapäevaasjad ei puutunud enam minusse...
Ahjaa, selle triki sain ka veel teada, et mu kiivril on siukene nupp, kust saab õhku ja ei tulegi visiiri vahele pilu jätta :d Uskuge, ma lähen veel teadjamehega sõitma ;)

Monday, April 28, 2008

Ei, ma ei ole punapea, vaid blondiin

Ühel kaunil pühapäeval läksin ma taas oma kullakesega linnapeale paart kiiremat ringi tegema ja vuhisesin pea terve Tartu linna läbi. Käisin Raadil ikka harjutamas ja Ihastes ja tundsin end juba päris mõnusasti. Sest teate ikka, kui äge tunne see on, kui vastutulevate tsiklite juhid sulle kätt viipavad :) Ma ei olegi enam mingi mõttetu beib autoroolis, kes igale tsiklile järgi vaatab, vaid oma olen üks neist (või meist), ma olen oma :)
Aga loomulikult ei lõppenud kõik nii kaunilt. Ühel ristmikul parempöörde eel suutsin ma osavalt suurelt kiiruselt esimese käigu sisse panna nii, et kõik kolises ja järgmisel ristmikul jäi tsikkel seisma. Hmm, ok, proovisin uuesti ja käima ta läks. Linnast välja sõites kolises küll imelikult ja uuel pöördel jäi kullake päris seisma. Kutsusin abi ja kaks noormeest püüdsid teda ka käima joosta, aga ei midagist. Selge, olen tsikli ära lõhkunud! Mootor? Käigukast? Oi, ma ei taha mitte mõeldagi, mis see mulle maksma läheb.. Ma ei saanud ju nädalakestki teisega sõita.
Aga tsikkel oli vaja ka tee äärest parandusse saada. No ja kuna mul ühtegi tsikliga meessoost sõpra pole, helistasin kutile, kellelt tsikli ostsin. Tegin aga hädise hääle ja uurisin, kas ta sellist tee pervelt äraviimise teenust ka pakub. Ju ma olin piisavalt õnnetu, et appi ta mulle tuli. Ja ... kujutate ette, kutt hetis pilgu tsiklile ja nentis - sul on bensiin otsas! Ma veel ebalevalt uurisin, et kas muud viga polegi, et ma ju rabistasin oma käikudega, aga tema jäi endale kindlaks: Virago on nii lollikindel masin, et seda on ikka väga raske ära lõhkuda ja muud viga pole, kui et bensiin on otsas..
Ma sellest parem ei räägi, kui piinlik mul oli. Nii et nüüd on ametlikult tõestatud: ei, ma ei ole punapea, vaid blondiin, ka mina!

Minu esimene tsiklisõit

Etteruttavalt võin kohe öelda, et lõppes põõsas :)
Sõnaga, kui tsikkel väärikalt shampanjaga liigutatud, oli ju kohe vaja järgmisel päeval tsikli selga minnna. No et ikka seda tuulevuhisemise tunnet tunda ja muidugi ka seda pööramise asja jmt õppida, sest olgem ausad - kuigi A-kati load said tehtud, puudub mul igasugune sõidupraktika ja et end teedel kindlamalt tunda, on vaja harjutada!
Reipalt tsikli selga istudes, tuli teda aga tagurpidi veidi lükata ja nii ma uppi käisingi. Mu sõbranne mehel oli muidugi äärmiselt lõbus, aga appi ta mulle tuli ja kahekesi vinnasime tsikli taas püsti. Siis järgmine häda - ei lähe käima. Ok, mõtlen, äkki on aku tühi ja ootan veidi. Pärast pooletunnist ootamist läkski kullake kaunilt tööle ja vuhisesin õnnelikuna Külitselt Raadile.
Raadi lennujaama teeotsast vaatasin aga valesti ja siis ei julgenud ma muidugi enam vasakpööret teha. Keerasin paremale ja siis jälle vasakule kuhugi põõsaste vahele ja jätsin tsikli seisma. No ma ei oska ju tsiklit kitsal teel ümber pöörata, saage aru. Liiga palju on vaja kallutada ja hirmus on. Eks ma siis pöörasin ta vaikselt nõgistades ümber ja bööö - tsikkel enam käima ei lähe. Nujahh, mõtsi, et ootan veel pool tunnikest, et äkki siis läeb, aga näed, ikka ei läinud..
Istusin siis seal põõsaste vahel teel ja mõtlesin mida teha. Aga sinna ei eksi ju kedagi ära ka, nii et ega mul miskit muud üle jäänud, kui et lükkama hakata. Oma kolm-nelisada meetrit lükkasin. Aga te ju ikka teate, et tsikkel on raske? Tühimass 270kg. Ja lükka teda siis nii, et miskid rauad vastu mu kauneid peibesääri ei lähe... Igatahes sellega algas mul kevadhooaeg: Ei seelikutele!
Vot, sain mina siis suurema tee veerele ja saatsin oma sõbrannele sõnumi lootuses, et tema ikka mind hätta ei jäta. Ja mul oli absoluutselt õigus. Sõbranne organiseeris mulle appi kolm noort poissi! Te ikka kujutate olukorda, kuidas peale kahte käivitamatu tsikliga teeveerel veedetud tundi peatub minu ees auto, millel lähevad kolm ust korraga lahti ja välja astuvad kolm kaunist noort poissi, kes mu tsikli viuhhh käima jooksevad :)

Kuidas kõik alguse sai

Tegelikult ega ma mäletagi, millal täpselt minule see va mootorite pisik külge hakkas. Ühel kaunil hetkel käis ilmselt plõks ja enam ei saanud ma ühtegi mööduvat tsiklit vaadata ilma, et süda poleks lööke vahele jätnud ja käekesed poleks värisema hakanud ja peas poleks vasardanud "Ma tahan kaaaa!"
Igatahes kui ma oma seitse asja suures linnas kokku pakkisin ja Taaralinna kolisin, hakkasid mu tööpäevad ka normaalsel ajal lõppema ja nii ma autokooli läksin. Alguses oli hirmus! Ma ei suutnud isegi tsikli seljas tasakaalu hoida... aga paari kuu pärast olid mul A-kati load pihus :) Ja mitte need pisikesed load, vaid ikka kohe päris A-kati load. Nendest kukkumistest ja juurde võetud tunditest ja esimesel korral läbikukutud eksamist ei hakka ma siinkohal enam rääkima.
Sügisel olid mul load tehtud, talvel ostsin kogu varustuse ja ühel kaunil aprillikuu kolmapäeval päris oma enda tsikli, Yamaha XV 700 Virago. Näete sellise:












Teadjamad mehed soovitasid. Mina ise tahtsin siukest pisikest alguseks, et hea harjutada või nii, aga nemad arvasid, et chopperid algavad kõik 700st ja pisemad on nigu võrrid. Ja ega mina siis ju endale võrri tahtnud - ikka päris tsiklit tahtsin :)