Tuuletund

Täna lasti mind üle tüki aja taas tsikli selga :) Kuna Tartus olid kõik teed kinni ja meeletud ummikud mingi jalgratta ürituse pärast, sõitsin sedapuhku Otepääle ja siis läbi Hellenurme ja Elva tagasi. Nendel radadel polnud teps mitte vähem käändeid ja pöördeid! Eks ma selliste järsemate kurvide eel võtsin ikka kiirust maha ja sõitsin üksi oma tempos, aga laugemad kurvid tulevad mul juba päris illoste välja :) Ma isegi suudan juba ennast kitsal teel ümber pöörata ja 120 läheb ka niimoodi sisse et ei pane tähelegi..
Selle kõrval nägin ma aga päris korralikku vaeva, et teel püsida. Nimelt möllas õues niskne tuul, et ma ei mõista, kuidas näiteks jalgrattaga on võimalik sõita.. aga eks neil ole ka teine kiirus kui mootoriga rattal ;) Vahepeal oli ikka lausa irmus, et äketse viivad tuulepoisid mu teelt minema. Aga püsti ma jäin ja ma pole üldse kindel, et kruusal sõitmine võiks olla hullem kui tunnike tuules...
Kuid uskuge - peale nelja pooleteise tunnise loengu pidamist ei saa midagi mõnusamat ja lõõgastavamat olla kui mootori ja tuule viis kõrvus :) Ärge tulege mulle rääkima mingitest trennidest või kepikõndedest või muust tilulilust! Ma olen täiesti veendunud et minu kvaliteetajale oma kullakesega ei saa need iial ligilähedalegi.
Ja veel! Täna sain ma Elva kohalikelt jorssildelt kõik kümme tugrikut. Kui Elva poe eest väikese peatuse tegin, tulid sellised veidi viltuse sammuga mehepojad mu tsiklit kaema. Alguses olid nad täiesti veendunud, et ma istun seal tagumisel istmel. Mina muidugi teatasin selle peale elegantselt, et loomulikult mitte. No ja kui ma demonstreerisin neile oma kullakese häält ning kohalt kihutasin, jäid mind saatma mitu lugupidavat silmapaari :)

Käänded ja pöörded

Nädalavahetusel käisin teadjamehega sõitmas. Ilmataat ja südametunnistus lubasid ka paar kiiremat ringi teha ;)
Kui ma oma kullakese selga istusin ja Jõgeva poole sõitma hakkasin, tundsin et ma olen juba päris osav tsikk. Aga muidugi oli see lihtsalt illusioon. Nii kui teadjamees mind läbi Luua Palamusele ja Jõgevale viis, tundsin iga oma pisikese ihurakuga, kui koba ma tegelikult ikka olen. Kõik need pöörded ja võimalikud vastutulevad autod ja kitsad teed - brrr.... see vajab ikka harjutamist. Sel ajal, kui teadjamees juba kaugel seitsme tuule poole vuhises ennast osavalt paremale ja vasakule kallutades, mässasin mina oma käikude ja kiirusega, hirmu ja teelpüsimisega. Aga hakkama sain :) Ja sõidutahe ainult tõusis! See on uskumatu, kuidas tsikli seljas kaob kõik väsimus ja kõik vaja-teha-asjad ei ole üldsegi enam mitte nii tähtsad. Tähtsust omavad vaid mina ja tsikkel ja tuules lehviv pats. Loomulikult lehvitasid mulle ka kõik poisid vastutulevate tsiklite seljas. Te ikka teate, milline õndsus on tunda, et mina kuulun nüüd ka sellesse müstilisse kogukonda ;)
Oma kullakese mootori hingeelu õppisin ka veidi tundma. Kui nädala jagu mitte sõita ja mootor turtsub, siis see ei olegi mitte sellest, et bensiin on kohe-kohe otsas, vaid mootor on lihtsalt külm ja natukene tuleb toorest peale keerata!

Blond kuubis

Teadjamees helistas mulle täna ja uuris, kuhu ma kadunud olen. Leppisime kokku, et nädalavahetusel läeme sõitma.
Mainisin siis ka teadjamehele oma siduri jama ja tema teatas rahulikult, et oi, see ei ole sidur. Masin suri sellepärast välja, et olin talle jala alla unustanud..
Halleluuuja!!!

Kullake näitas taas iseloomu

Härradel on tsiklitega ikka oma suhe. Nii kui ma oma kullake väljanäitusele viin, hakkavad kõik jube asjalikult tema seisukorda hindama ja näpukesed kohe nõuavad näppimist. Täna siis arvas üks härrasmees, et tühikäigu pöörded on ikka liiga suured ja näppis need 1,5 peale. Ja mingi värk on meestel Hondadega ka. No ma ei saa ikka pihta, mis pagana pärast nad siis paremad on kui Yamahad..
Kullake näitas aga täna taas oma iseloomu. Kui ma olin linnast ca 15km Kallaste poole välja saanud, kõik teed sassi ajanud ja seisma jäänud, et olukorda hinnata, otsustas mu kullake streikima hakata. Käima läks ilusti, aga nii kui käigu sisse panin, suri välja. Ilmselt mingi siduri häda. Igatahes läks sedapuhku kuidagi väga leebelt mul. Ma ei pidanudki suurt hädakisa tõstma ega kedagi järgi orgunnima. Piisas kullakese veerema lükkamisest ja kõik käigud hakkasid taas ilusasti sisse minema :) Ju ta tahtis õrnemat kohtlemist ja eks me alles koheneme ka teineteisega. See tsikli hingeelu on varsti pea sama keeruline kui meestel :) Aga mõnel teadjamal mehel tuleb asi siiski üle lasta vaadata..
Sõidurõõmu jäi täna ka veidi napiks, sest õige pea kattus taevas mustade vihmapilvedega ja ma hakkasin kohe kartma :) Siis on ju kõik libe ja irmus-irmus. Aga uskuge, varsti olen ma nii osav, et ei karda ei tuisku ega tormi ning sõidan esimese lumeni välja :)