Käisin täna teadjamehega sõitmas. Alguses ma punnisin küll vastu, et ma pean enne ikka ise rahulikult harjutama, aga teadjamees arvas, et koos õpib kõige paremini. Et kui teine ees sõidab, siis saab vaadata kõiki nippe ja õpib palju kiiremi. Ja oh üllatust, teadjamehel oli õigus :)
Kõiksepealt õppisin kitsal teel siduriga mängima nii, et nüüd ma suudan ennast seal ringi keerata. Siis selgus, et mul on jummala vale asend, käed peavad ikka ilusti ees sirgus olema, mitte ei tohi ennast seal lenksu taga krimpsu tõmmata. Ja kallutada ei tule mitte iseennast, vaid ikka tsiklit :) Kurvi tuleb minna pigem madalama käiguga ja gaasi tuleb ka anda. Ooo, Ameerika!
Ja kui teadjamees mu lenksu ja siduri asendit ning pidureid ka lõppeks veidi regullis, siis oli juba ikka väga-väga mõnus oma kullakese selgas istu :) Sõitsime ca 100km läbi ja see oli juba nagu päris. Ma julgesin gaasi vajutada ja kurvide eel ei võtnud enam kiirust maha ja tuul vuhises kõrvus ja kõik igapäevaasjad ei puutunud enam minusse...
Ahjaa, selle triki sain ka veel teada, et mu kiivril on siukene nupp, kust saab õhku ja ei tulegi visiiri vahele pilu jätta :d Uskuge, ma lähen veel teadjamehega sõitma ;)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Ai kurja, see tuulevuhin võib mõnus olla. Kadeduseuss roomas ninnist välja.
Aga teglikult ootab meie lugupeetud pere huviga järge, proua tsiklisõber. Et siis järgmine telefonikõne oleks veelgi sisukam kui eelmised põõsa ja mootorikokkujooksmise kõned.
Ja lubatagu siis veel tagasihoidlikult sosistada, et see järgmine ei oleks teps mitte enam "she", vaid ikka "he"
Post a Comment