Ei, ma ei ole punapea, vaid blondiin

Ühel kaunil pühapäeval läksin ma taas oma kullakesega linnapeale paart kiiremat ringi tegema ja vuhisesin pea terve Tartu linna läbi. Käisin Raadil ikka harjutamas ja Ihastes ja tundsin end juba päris mõnusasti. Sest teate ikka, kui äge tunne see on, kui vastutulevate tsiklite juhid sulle kätt viipavad :) Ma ei olegi enam mingi mõttetu beib autoroolis, kes igale tsiklile järgi vaatab, vaid oma olen üks neist (või meist), ma olen oma :)
Aga loomulikult ei lõppenud kõik nii kaunilt. Ühel ristmikul parempöörde eel suutsin ma osavalt suurelt kiiruselt esimese käigu sisse panna nii, et kõik kolises ja järgmisel ristmikul jäi tsikkel seisma. Hmm, ok, proovisin uuesti ja käima ta läks. Linnast välja sõites kolises küll imelikult ja uuel pöördel jäi kullake päris seisma. Kutsusin abi ja kaks noormeest püüdsid teda ka käima joosta, aga ei midagist. Selge, olen tsikli ära lõhkunud! Mootor? Käigukast? Oi, ma ei taha mitte mõeldagi, mis see mulle maksma läheb.. Ma ei saanud ju nädalakestki teisega sõita.
Aga tsikkel oli vaja ka tee äärest parandusse saada. No ja kuna mul ühtegi tsikliga meessoost sõpra pole, helistasin kutile, kellelt tsikli ostsin. Tegin aga hädise hääle ja uurisin, kas ta sellist tee pervelt äraviimise teenust ka pakub. Ju ma olin piisavalt õnnetu, et appi ta mulle tuli. Ja ... kujutate ette, kutt hetis pilgu tsiklile ja nentis - sul on bensiin otsas! Ma veel ebalevalt uurisin, et kas muud viga polegi, et ma ju rabistasin oma käikudega, aga tema jäi endale kindlaks: Virago on nii lollikindel masin, et seda on ikka väga raske ära lõhkuda ja muud viga pole, kui et bensiin on otsas..
Ma sellest parem ei räägi, kui piinlik mul oli. Nii et nüüd on ametlikult tõestatud: ei, ma ei ole punapea, vaid blondiin, ka mina!