Dilemma

Kuidas sõita kuuma suvepäevaga nii, et oleks igatpidi mõnus? Nii, et sõit oleks nauditav ja et peatudes üle ei kuumeneks?
Kui panna kogu varustus selga, siis esimese peatuse puhul hakkab sul nii palav, et ei suuda kahte sammu ka astuda ilma, et sa higist ei nõretaks. Jajahh, tselluliidile on sellest kindlasti abi, kui polstritega oma puusi hautada, kuid taas tsikli selga istudes tõmbab jällegi tuul läbi..
Ja nii ma ärkasingi täna meeletu nohuga, isegi mu äralõigatud mandlid valutasid.
Aga ma ei sõida ju ilma varustuseta!

Taevas ja kuu

Täna olin ma taevas! Kõik sai alguse sellest, et Kaunis Naine tahtis folkima minna ja polnud kedagist, kes ta ära viiks. Kuna mina aga tahtsin sõita ja kõik kaunid naised on folgil, olin valmis sofööriks olema. Kui kiiver leitud, asutasime ennast Viljandi poole teele. Alguses ma küll veidi pelgasin, et ma pole ju varem kedagi taga vedanud, aga kunagi peab ju ikka esimene kord olema ja mis siin ikka karta! Ja tõsi ta on - see polnud üldsegi mitte hirmus :) Kõik käänded ja pöörded tulid ka kahekesi tsikli seljas illoste välja ning kullake vedas meid tublisti. Kaunis Naine vaatas esialgu sealt tagant poolt, et ma olen irmus korralik sõitja, et sõidan maanteel 65-ga, kuigi tuul vuhiseb kõrvus. Siis aga tuli välja, et tema vaatas miile :D Ja uskuge, ka kehekesi tsikli seljas ei tunnista kullake väiksemat kiirust kui 120km/h.
Viljandisse jõudes kohtusime minu lemmik vahmiiliaga ja nemad meid taevasse viisidki. Folgi ajal on Viljandi linnas avatud selline söögikoht, kus koduaeda õunapuude alla on pandud paar lauakest. Köök on avatud ja seal toimetavad kolm imekaunist noormehest kokka, kes ei pea paljuks ka oma külalistega kõneleda. Samuti on ettekandjatüdrukud imearmsad.. Ei mingit eurojura ja meeletut steriilsust, vaid kõik on täpselt selline nagu sa oleksid nende parimaid sõpru ja kõige oodatum külaline. Meil õnnestus istuda nii, et nägime kõiki kokkade tegemisi ja lasime hea maitsta marineeritud räimedel, ahjukalal, hautatud lambal, värsketel kartulitel, kodusel koogil.. See kõik oli nagu kõige ilusamas romantilises draamafilmis või et siis taevas. Jah, ma olin täna paar tunnikest taevas!
Tagasi hakkasin ma sõitma hämaruses ja täna sain ma ka oma esimese pimedas sõitmise kogemuse. Alguses tundus mulle, et vihma hakkab sadama, aga siis selgus, et kõik satikad on valguse peale välja tulnud ja nii mu visiir kattuski imekähku väikeste surnud satikatega. Lõppeks kiskus pilt ikka päris udeseks.. Aga tsikli üks lambike seal ees valgustab päris hästi. Teed oli väga kenasti näha ja polnud üldsegi mitte hirmus :) Ainus asi, mida ma kardan, on metsloomad. Ja seda sõltumata sellest, kas sõidan tsikli või autoga. Ausalt, ma ei kujuta ette, kui mu teele põder kargaks ja ma kangestun iga jumala kord, kui põdraga liiklusmärki näen. Hakkan seejärel muudkui kilomeetreid lugema, kauaks seda ohtu olla võib ja hingan kergendatult, kui mets lõpeb..
Muidu aga on ikka väga väga mõnus sõita. Sõltumata pimedusest või metsloomadest või kruusast või millest iganes, olen täiesti veendunud, et mu elu üks parimaid investeeringuid olnud just A-kati load ja tsikkel :) Täna, Viljandist tagasi tulles, ilmus ühtäkki mu ette nii suur kuu nagu see olekski siin samas, maa peal. Ma pole vist kunagi sellist kuud näinud ja see oli nii väga ilus, et siinkohal ei jätku mul enam sõnu seda kõike kirjeldamaks. Ja just selleks, et tunda taevast ja näha kuud, tuleb ise tsikli selga istu :)

Mööda maanteekruusa

Käisime täna teadjamehe ja ühega tema poegadest Võrus Lõuna-Eesti rallit kaemas. Rajaveerele jõudmiseks tuli läbida ikka mitu head kilomeetrit kruusa ja minu jaoks oli see natukene hirmus. Ma ei julge autogagi ju kruusasel teel kihutada, rääkimata siis tsiklist. Härrased olid kaugel ees, kui mina oma viiekümnega taga tuterdasin.. Ikka nii, et kurvi eel kiirus maha ja kui teed veidi kaugemale näha, siis gaasi. Külili ma küll ei lennanud, kuigi tagumine ratas vahepeal vingerdas, kuid seda kruusa peal sõitmise asja tuleb ikka harjutada mul veel.
Pealeselle olin ma aga ainus peib, kes tsikliga rallit uudistamas käis (no vähemalt minu vaateväljas). Bikede ja endurodega kutte oli küll hulgim näha, kuid mina sain raudselt rohkem kui pooled pilgud endale :D Raja äärest metsavaheteed pidi tagasi tulles sõitis meie ees veel miski viis kutti tsiklitega ja uskuge, oli ikka uhke tunne küll võrdselt nendega rallitada, punane pats tuules lehvimas ja kadedad pilgud teeveerel saatmas :)
Ja maanteel pole ma enam teps mitte mingi nännipunn! Kui asfaldil härrased gaasi põhja panevad, jõuan järgi küll :) Teadjamees küsis alguses, kas sajaga on paras sõita ja sõitis siis ees 120ga. Tagasi tulles polnud 120st aga enam juttugi ja kiirused läksid juba oma sajaviiekümne-kuuekümneni välja.. Ausõna, ma pole autogagi nii kiiresti sõitnud, aga kui teadjamees oma pojaga minu ees ainult gaasi vajutab, siis ma ei saa ju kehvem olla! Spidokas näitas küll liiga suuri numbreid, tuul vuhises kõrvus ja autod tundusid parkivat.. Luban, et ma enam nii ei tee, aga tegelikult oli ikka natukene väga vägev :)

Kotid taha

Ma sain oma kullakesele lõppeks kotid taha :) Nüüd saan ma kohe mitmeks päevaks ära sõita ja oma peibestaffi ilusasti mänguasjakotikeses kaasa pakkida :) Ja poodi saan ka minna. Täna tegin juba esimese katse - kumbki kott mahutab vabalt vähemalt kuus Rocki!
Pealeselle on mul töölt luba oma kullakest linnas kinnises parklas hoida :) Seal on isegi videovalve ja puha. Kullakesele ostsin kostüüme ka, et vihm talle liiga ei teeks. Nüüd on mul ca 13 min jalutamist ja saangi rallitama minna kartmata, et keegi oleks vahepeal mu kullakesele liiga teinud. Halleluuuja!
Täna tuli mul kibedalt tõdeda, et mu kadunud vanaema oli tark naine! Tema kõneles alati, et isegi wc-sse minnes tuleb huuled ära värvida, sest mitte kunagi ei tea, kus see õnn sind oodata võib. Mina muidugi ei viitsinud täna peale läätsede silma panemist enam oma ripsmeid värvida ja nii ma vaatasingi tanklas kaunile bike-kutile, kes küsis kus suunas ma liigun, oma kalasilmadega otsa ja tegin mök-mök.. Rooste olen läinud, rooste! Aga ausõna, ma lähen nüüd flirtimise korduskursustele ja enam kunagi ei lähe ma värvimata huultega välja :)
Sõidurõõmu jäi täna na väheseks, sest taas hakkas paduvihma sadama ja seda asja seal väljas ei saa küll suveks nimetada. Kuid nädala pärast algab mul puhkus ja siis sadagu kasvõi pussnuge taevast alla, aga mina veedan kõik päevad oma kullakesega :)
Jõgevatreffil näeme!