Hooaeg saigi läbi, sedapuhku

Tartus oli täna hooaja lõpetamine ja kuigi tsiklite rivi ei olnud kuigi pikk, oli siiski uskumatult lahe taas rongkäigus sõitmist kogeda ja Tartu linna peal viimaseid ringe teha. Inimesed teeveeres levitasid ja kuna rongkäik lõppes Äksis, sai ikka mõnuga ka gaasi keeratud :) Õues on muidugi juba uskumatult külm ja päris lõbus oli vaadata kõiki neid tsikliste, kes vaatamata külmast kangunud nägudele siiski oma kaherattalisest rõõmu tundsid.
Peale rongkäiku viisin oma kullakese teadjamehe juurde talveunne ja sellega on minu esimene tsiklihooaeg auga lõpetatud. Spidokas näitab 44 900 miili, mis tähendab, et olen selle aastaga maha sõitnud 2200 miili ja see pole teps mitte kehv number algaja kohta ju :) Teadjamees lubas veel igati hea olla ja minu kullakese ilusasti talveks puhtaks pesta ning talvel teda hellalt hoida :) Kraaps ja kummardus!
Asun nüüd uut hooaega ootama ja loodetavasti tuleb kevad kiiresti-kiiresti. Järgmisel aastal kohtab mind aga kõigi eelduste kohaselt palju tihedamini hoopistükis pealinna ümbruses ringi sõitmas ja muidugi jõgevatreffil :)

Inimene õpib kogu elu

Täna sain ma taas jupp maad targemaks. Põhjus, miks ma oma kullakest tööle ei saa alguses, seisneb minu kärsituses või et siis rumaluses. Tuleb välja, et käivitades ei tohigi kohe gaasi peale keerata, vaid tuleb lihtsalt starterit vajutada ja veidi toorest peale tõmmata. Halleluuja! Hea, et teadjamehel on sama teadja poeg :)
Käisime teadjamehega täna Elistvere vaatlustornis. Ma olen sealt korduvalt mööda sõitnud, aga no ei ole tähele pannud. Torn on ju nii pisike :) Igatahes oli vaade igati uhke ja Eestimaa on nii ilus, ma ei teadnudki, et Eestimaa on niii ilus. Haha :D
Mööda kruusa tuli ka sõita. Ikka väga lahtine kruus oli ja võttis ratta nii mõnelgi korral päris korralikult vibama. Teadjamees käskis aga gaasi peale keerata ja mina tubli õpilasena võtsin teda kuulda ja püsti ma jäin :) Asja selguse huvides olgu muidugi öeldud, et ma tuterdan kruusal ikka paarikümnega, kui teadjamees juba kaugel eemal seitsme tuule poole vuhiseb..
Aga sõltumata sellest, et õues on külm, on siiski väga väga mõnus peale hullumeelset töönädalat tsikli selga istu. Mul on ju nüüd ka uued voodriga püksid ja soojad kindad :) Kuigi väljas läeb suhteliselt ruttu pimedaks, on kargele sügisõhtu päikeseloojangule vastu sõita valusalt ilus. Need tunnikesed oma kullakesega on parim viis igapäevarutiinist eemaldumiseks ja oma mõtetes selgusele saamiseks..
Ahjaa, teadjamees lubas mu kullakese talveks enda manu hoiule võtta. Leppisime kokku, et siis käime nädalavahetustel teda putitamas ja vuntsime üles :) Ja järgmisel hooajal olen ma juba eriti osav tsikk. Nii osav, et ei peagi igas hädas abikäsi otsima, vaid tean ise täpselt mis ja kus :)

He or She?!

Mul on tunne, et mu kullake on siiski She ja seepärast me vahepeal teineteist ei armastagi. Täna hommikul (või et siis lõunal) läksin suure hurraaaga sõitma, aga kullake keeldus käivitumast. Starter lubas küll, kuid silindreid ta taha ei võtnud ja mootor tööle ei läinud. Püüdsin heaga ja püüdsin kurjaga. Vaatasin vähemalt kolm korda ka bensiinipaaki, aga kütust oli :p Ja nii ma punnisin oma pool tundi parklas, aga kullake tujutses jätkuvalt. Suures hädas helistasin teadjamehele ja siis tema sama teadjale pojale, kes mulle appi tõttaski :) Ja saate aru - nii kui teadjam poiss kullakese selga istus, läks tema hoobilt käima!! No halleluuuja - She!!!
Aga teadjam poiss oli veel nii hea, et vaatas mu õhufiltri ja küünlad üle, lisas õli ja arvas, et nüüd peaks kullake sõitma küll. Ja sõitis ka! Aitäh :)
Täna oli vääga mõnus ja soe ilm ja lausa lust oli rallitada:) Käisin Karmenikase juures maal ja vuhisesin mööda linna ringi. Investeerisin ka külma sügisesse ja ostsin endale voodriga püksid ära. Nüüd võib jahedamaks minna küll see ilma värk, aga mina vuran ikkagi mööda maanteid :)
Ja järgmine ratas on mul rauselt He!

Sügis

Eestimaale on jõudnud sügis, aga üht korralikku tsiklimutti see ju ometigi ei heiduta :) Ostsin endale täna uued kindad ja käisin sõitmas. Tõsi, ega need voodriga kindad nüüd väga soojad ole, kui paar tundi tuules vuhiseda, aga vähemasti on nad pikad ja tuulepoisid ei saa varruka vahele pugeda. Tegelikult on mul ikka uusi voodriga pükse ka vaja. Uurisin ja proovisin täna neid poes, aga mõtsi, et vast pole nii külm. Aga oli! Õnneks sain Manni käest tema sooja suuskamise pesu alla ja siis oli juba päris mõnus sõita :) Tuult polnud ja vihma ei sadanud, lihtsalt veitsa külm oli, aga sellegipoolest ei ole midagi mõnusamat aja mahavõtmiseks, kui lihtsalt ringi rallitada, tunda aega ja ruumi enda kõrval ja sees.. Kõik keerulised mõtted saavad ka siregmaks :)
Kullakesega oleme ka juba päris ilusti sõbraks saanud. Isegi 15 kraadiga käivitub ta ilusasti ja on nõus kõikidele minu käskudele alluma :) Kui suve alguse poole ei võtnud ta tihti ühte silindrit taha ja nõudis rohkem gaasi, siis seda probleemi pole enam ammu olnud. Tore-tore :) Õli tuluke läks aint täna miskipärast paar korda põlema, aga sama kiiresti see ka kustus. Tea, kas see on külmast või lihtsalt näitab kullake oma iseloomu, aga igaks juhuks peaks selle siiski kellelgi teadjamal mehel laskma üle vaadata.
Vaatasin just biker.ee-st, et täna oli/on MC Riski Grupp Saunamöll Pisisaares ja oleks võinud ju ka minna, aga.. mis teed kui kohe mõistus ei võta. 20. septembril on aga Eesti mootorratta hooaja lõpetamine Pärnus ja kui just pussnuge taevast alla ei saja, siis sinna võiks küll minna.. Õhtul näidatakse Kuursaalis Tannut ka :) Mis muidugi ei tähenda, et minu hooaeg juba siis lõpeks. Mul on kindlustus oktoobrikuu lõpuni ehk et vähemasti kaks kuud veel võib mind igal vähegi vabamal hetke leida maanteedel koos oma kullakesega ;)

Puhkus

Puhkuse viimasel nädalal tegin oma kullakesega ühe suurema ringi Eestimaa peal. Ühel kaunil teisipäeval pakkisin oma peibevidinad kahte pisikesse kotti ja kihutasin Pärnu poole. Oi, kui mõnus oli päikesepaistes üksi läbi Tõrva suvepealinna poole kulgeda. Palju kurve, vähe autosid ja tuulevuhn kõrvus.. Valisin ise sobiva kiiruse, kurvides vajutasin aga gaasi ja tundsin mõnu suvest ja ajast enda ümber :) Sõbranna 2aastase lapse ees käisin ka oma kullakesega kekkamas. Väike Madis paneb nüüd ka kindad kätte ja kiivri pähe ja läheb mootorrattaga sõitma. Ma usun, et varsti olen kõikide pisikeste poiste lemmik tädi :D
Peale paari päeva Pärnus sõitsin edasi pealinna. Pärnu-Tallinna maantee on küll sirge ja hea asfaltiga, kuid sellel päeval oli nii meeletu tuul, et mul oli ikka tükk tegemist tsikli selgas püsimisega. Kaks korda oli küll selline tunne, et holllallllaaaaaaa - tuul viib mu koos tsikliga põõsastesse. Aga püsti ma jäin ja kohale jõudsin ja sõidurõõmu oli ikka ka :) Käisin ka oma endises töökohas endiseid kolleege vaatamas ja ma pole ammu nii lugupidavaid pilke kohanud kui selle paari tunni jooksul. Seda ma parem ei maini, et enamik mu endiseid töökaaslasi on meesterahvad ja nemad juba oskavad mind hinnata :)
Tallinnast edasi põrutasin Kaberneeme, sealt Muuksi ja lõppeks laupäeval tagasi Tartusse. Vahepeal nautis ka muid rõõme: käisin meres ujumas, lugesin raamatut, kuulasin merekohinat, jõin toredate inimestega veini, klatsisin ja painin maailma taas oma rööbastesse :) Tartusse tagasi tulin läbi Viitna ja Väike-Maarja ja lõppeks Piibe maanteed pidi. Kunagi olen neid teid küll autoga sõitnud, kuid tsikli seljas märkab ikka palju enam loodust ja ilma enda ümber. Kuigi see päev oli udune ja sombune, oli väga mõnus sõita. Päris vihma ei sadanud ja teed olid parajalt kuivad, et ikka gaasi keerata ja kurve nautida :)
Igatahes oli mul veelgi vahvam puhkus, kui oma unistustes ette kujutasin. Ühest targast raamatust lugesin sellise mõttekatke: "Unistus peaks olema kahvatum kui tegelikkus". Ja minu unistus puhkuse ajal tsikliga Eestimaa peal tiirutada kahvatus tegelikkuse ees :)

Elu on seiklus ;)

Käidud! Te ei pea üldse mitte muretsema, minul on Jõgevatreffil käidud :)
Ühte lausesse kokku võttes oli treff vägev :) palju, väga palju, ilusaid tsikleid ja palju uusi toredaid sõpru :)
Treffile kohale jõudes panime Karmenikasega oma telgi kaunisti üles ja siis avastasime, et oleme mingisse hämarasse kogukonda sattunud - ees ja taga ainult soome keel, vasakust nurgast kostus natuke ka prantsuse keelt ja mitte sõnakestki tuttavat emakeelt. Õige pea aga tutvusime ühe pealinna klubi seltskonnaga, kes arvas, et me võiksime (või et siis peaksime) nende telkimisplatsile tulema. Mitte, et meile oleks antud mõtlemisaega, kui juba oli kuttidel meie telk pihus ja meie oma seelikutega tsiklite seljas :) Uskuge, me olime Karmenikasega ikka tegijad tsikid. Kõik kutid vaatasid suu ammuli, kui kuulsid, et me kahekesi tulime ja mõlemad oma tsikli seljas. Jajaaa, neid naisterahvaid pole teps mitte palju, kes ise sõidavad. Kõnelemata sellest, et üritusel oli üldse naiste ja meeste osakaal heal juhul üks kümnele :d
Paraku tuleb mul küll tunnistada, et sõltumata sellest, et ma enda arust igavesti vinge tsiklimutt olen, tundsin ma end treffil ka väikese näruse könnina. Et ma tegelikult olen ikka väegade roheline ja minu ratas on selline väike ja väeti.. Enamik on ju poisikesest peale tsiklitega ringi põristanud ja ooo neid imekauneid sõiduriistu, mida seal eksponeeriti... Kadeduse uss puges hinge ja igatahes on mul vist igavesest ajast igaveseks muretu, kuhu oma raha paigutada. Nii kui veidi rohkem harjutanud olen, ostan endale uue kullakese:)
Oma elu top3 kuuluva piinliku vahejuhtumi elasin ka läbi. Nimelt reedel sõidust tulles, tulin ilmselgelt liiga suure paaruga laagrisse tagasi nii, et panin ees parkivale udupeenele tsiklile tagant sisse, põmm! Ikka nii, et see teine kummuli ja peeglist ilma. Minu esirehvil aga kaks ümmargust jälge.. /Jajahh, Karmenikas, see on see koht, kus sul on lubatud taas kõva häälega naerda :d/ Õnneks võttis kutt asja huumoriga ja oli rõõmus oma uue õllepudeli avaja üle :)
Oi, ja neid meestemänge seal treffil! Reede õhtul käis selline paugutamine nagu oleks sõda lahti. Ausalt, ma pole nii hoos ja säravate silmadega poisse enne näinud, kui siis, mil neile anti võimalus oma pille demonstreerida ja pauku teha. Meie Karmenikasega soovisime kõigile head uut aastat, sest aastavahetusel sellist pauku ei kuule :) Ja need kummipõletamised... Sõltumata sellest, kui uued rehvid su tsilil all olid, tuli need ribadeks põletada. Tegijam oli ikka see, kes sai paksema tossu :) Ma muidugi ei tea, kui rõõmsad nad täna on, sest see lõhkus ikka korralikult tsiklit, kõik numbrid ja porilauad jmt puru..
Võib vist öelda, et treff oli raudselt mu selle suve vahvamaid üritusi :) Laupäeval paraadil sõites oli äärmiselt uhke tunne, et mina sõidan ka selles kogukonnas, kellele kõik inimesed tee ääres lehvitavad ja puha :) Kokkuvõttes sai lisaks tsikliga sõitmisele ja kõigele eelnevale mõnuga puhatud, ujutud ja paadiga sõidetud, hoogsalt tantsitud ja rummi joodud, isegi striptiisi vaadatud ja järgmisel aastal samal ajal leiate mind taas Jõgevatreffilt ;)
Elu on seiklus!

Dilemma

Kuidas sõita kuuma suvepäevaga nii, et oleks igatpidi mõnus? Nii, et sõit oleks nauditav ja et peatudes üle ei kuumeneks?
Kui panna kogu varustus selga, siis esimese peatuse puhul hakkab sul nii palav, et ei suuda kahte sammu ka astuda ilma, et sa higist ei nõretaks. Jajahh, tselluliidile on sellest kindlasti abi, kui polstritega oma puusi hautada, kuid taas tsikli selga istudes tõmbab jällegi tuul läbi..
Ja nii ma ärkasingi täna meeletu nohuga, isegi mu äralõigatud mandlid valutasid.
Aga ma ei sõida ju ilma varustuseta!

Taevas ja kuu

Täna olin ma taevas! Kõik sai alguse sellest, et Kaunis Naine tahtis folkima minna ja polnud kedagist, kes ta ära viiks. Kuna mina aga tahtsin sõita ja kõik kaunid naised on folgil, olin valmis sofööriks olema. Kui kiiver leitud, asutasime ennast Viljandi poole teele. Alguses ma küll veidi pelgasin, et ma pole ju varem kedagi taga vedanud, aga kunagi peab ju ikka esimene kord olema ja mis siin ikka karta! Ja tõsi ta on - see polnud üldsegi mitte hirmus :) Kõik käänded ja pöörded tulid ka kahekesi tsikli seljas illoste välja ning kullake vedas meid tublisti. Kaunis Naine vaatas esialgu sealt tagant poolt, et ma olen irmus korralik sõitja, et sõidan maanteel 65-ga, kuigi tuul vuhiseb kõrvus. Siis aga tuli välja, et tema vaatas miile :D Ja uskuge, ka kehekesi tsikli seljas ei tunnista kullake väiksemat kiirust kui 120km/h.
Viljandisse jõudes kohtusime minu lemmik vahmiiliaga ja nemad meid taevasse viisidki. Folgi ajal on Viljandi linnas avatud selline söögikoht, kus koduaeda õunapuude alla on pandud paar lauakest. Köök on avatud ja seal toimetavad kolm imekaunist noormehest kokka, kes ei pea paljuks ka oma külalistega kõneleda. Samuti on ettekandjatüdrukud imearmsad.. Ei mingit eurojura ja meeletut steriilsust, vaid kõik on täpselt selline nagu sa oleksid nende parimaid sõpru ja kõige oodatum külaline. Meil õnnestus istuda nii, et nägime kõiki kokkade tegemisi ja lasime hea maitsta marineeritud räimedel, ahjukalal, hautatud lambal, värsketel kartulitel, kodusel koogil.. See kõik oli nagu kõige ilusamas romantilises draamafilmis või et siis taevas. Jah, ma olin täna paar tunnikest taevas!
Tagasi hakkasin ma sõitma hämaruses ja täna sain ma ka oma esimese pimedas sõitmise kogemuse. Alguses tundus mulle, et vihma hakkab sadama, aga siis selgus, et kõik satikad on valguse peale välja tulnud ja nii mu visiir kattuski imekähku väikeste surnud satikatega. Lõppeks kiskus pilt ikka päris udeseks.. Aga tsikli üks lambike seal ees valgustab päris hästi. Teed oli väga kenasti näha ja polnud üldsegi mitte hirmus :) Ainus asi, mida ma kardan, on metsloomad. Ja seda sõltumata sellest, kas sõidan tsikli või autoga. Ausalt, ma ei kujuta ette, kui mu teele põder kargaks ja ma kangestun iga jumala kord, kui põdraga liiklusmärki näen. Hakkan seejärel muudkui kilomeetreid lugema, kauaks seda ohtu olla võib ja hingan kergendatult, kui mets lõpeb..
Muidu aga on ikka väga väga mõnus sõita. Sõltumata pimedusest või metsloomadest või kruusast või millest iganes, olen täiesti veendunud, et mu elu üks parimaid investeeringuid olnud just A-kati load ja tsikkel :) Täna, Viljandist tagasi tulles, ilmus ühtäkki mu ette nii suur kuu nagu see olekski siin samas, maa peal. Ma pole vist kunagi sellist kuud näinud ja see oli nii väga ilus, et siinkohal ei jätku mul enam sõnu seda kõike kirjeldamaks. Ja just selleks, et tunda taevast ja näha kuud, tuleb ise tsikli selga istu :)

Mööda maanteekruusa

Käisime täna teadjamehe ja ühega tema poegadest Võrus Lõuna-Eesti rallit kaemas. Rajaveerele jõudmiseks tuli läbida ikka mitu head kilomeetrit kruusa ja minu jaoks oli see natukene hirmus. Ma ei julge autogagi ju kruusasel teel kihutada, rääkimata siis tsiklist. Härrased olid kaugel ees, kui mina oma viiekümnega taga tuterdasin.. Ikka nii, et kurvi eel kiirus maha ja kui teed veidi kaugemale näha, siis gaasi. Külili ma küll ei lennanud, kuigi tagumine ratas vahepeal vingerdas, kuid seda kruusa peal sõitmise asja tuleb ikka harjutada mul veel.
Pealeselle olin ma aga ainus peib, kes tsikliga rallit uudistamas käis (no vähemalt minu vaateväljas). Bikede ja endurodega kutte oli küll hulgim näha, kuid mina sain raudselt rohkem kui pooled pilgud endale :D Raja äärest metsavaheteed pidi tagasi tulles sõitis meie ees veel miski viis kutti tsiklitega ja uskuge, oli ikka uhke tunne küll võrdselt nendega rallitada, punane pats tuules lehvimas ja kadedad pilgud teeveerel saatmas :)
Ja maanteel pole ma enam teps mitte mingi nännipunn! Kui asfaldil härrased gaasi põhja panevad, jõuan järgi küll :) Teadjamees küsis alguses, kas sajaga on paras sõita ja sõitis siis ees 120ga. Tagasi tulles polnud 120st aga enam juttugi ja kiirused läksid juba oma sajaviiekümne-kuuekümneni välja.. Ausõna, ma pole autogagi nii kiiresti sõitnud, aga kui teadjamees oma pojaga minu ees ainult gaasi vajutab, siis ma ei saa ju kehvem olla! Spidokas näitas küll liiga suuri numbreid, tuul vuhises kõrvus ja autod tundusid parkivat.. Luban, et ma enam nii ei tee, aga tegelikult oli ikka natukene väga vägev :)

Kotid taha

Ma sain oma kullakesele lõppeks kotid taha :) Nüüd saan ma kohe mitmeks päevaks ära sõita ja oma peibestaffi ilusasti mänguasjakotikeses kaasa pakkida :) Ja poodi saan ka minna. Täna tegin juba esimese katse - kumbki kott mahutab vabalt vähemalt kuus Rocki!
Pealeselle on mul töölt luba oma kullakest linnas kinnises parklas hoida :) Seal on isegi videovalve ja puha. Kullakesele ostsin kostüüme ka, et vihm talle liiga ei teeks. Nüüd on mul ca 13 min jalutamist ja saangi rallitama minna kartmata, et keegi oleks vahepeal mu kullakesele liiga teinud. Halleluuuja!
Täna tuli mul kibedalt tõdeda, et mu kadunud vanaema oli tark naine! Tema kõneles alati, et isegi wc-sse minnes tuleb huuled ära värvida, sest mitte kunagi ei tea, kus see õnn sind oodata võib. Mina muidugi ei viitsinud täna peale läätsede silma panemist enam oma ripsmeid värvida ja nii ma vaatasingi tanklas kaunile bike-kutile, kes küsis kus suunas ma liigun, oma kalasilmadega otsa ja tegin mök-mök.. Rooste olen läinud, rooste! Aga ausõna, ma lähen nüüd flirtimise korduskursustele ja enam kunagi ei lähe ma värvimata huultega välja :)
Sõidurõõmu jäi täna na väheseks, sest taas hakkas paduvihma sadama ja seda asja seal väljas ei saa küll suveks nimetada. Kuid nädala pärast algab mul puhkus ja siis sadagu kasvõi pussnuge taevast alla, aga mina veedan kõik päevad oma kullakesega :)
Jõgevatreffil näeme!

Kukkumine

Täna ma kukkusin! Läbisin suure porilombi ja siis tuli muda ja ma kukkusin, pauhh, külili. Kuna kiirus oli väike, siis ma haiget ei saanud. Esialgu läks tükk aega enne, kui oma jala tsikli alt välja sain, aga siis oli hoopis suurem katsumus ees - tsikkel oli vaja püsti saada. Tulin ühelt sünnipäevalt ja kukkusin kohe peale esimest käänakut. Uhkus oli aga selleks liiga suur, et tagasi abi paluma minna. Olin ma ju sealt paarudes minema läinud ja näidanud kõikidele, kui vinge tsikk ma ikkagist olen :) Nii ma siis punnisin ja punnisin üksi seal metsavahel ja hallleluuuja - saingi peale suurt punnimist kullakese püsti :) Selle üle olen ma ikka eriti uhke! 270kg ja ma sain ta üksi püsti :) Et kui kõik targad räägivad, et tsikkel peab olema selline, mille ise püsti saad, siis nüüd on tõestatud, et minu kullakene vastab minu võimetele :)
No ja nüüdseks on minu peal tõestatud ka see, et tsikliga sõites ei ole küsimust, kas sa kukud või mitte, vaid millal sa kukud!

Vihm

Kullake sai täna endale uued küünlad ja nüüd liigub ta taas nagu üks korralik tsikkel liikuma peab :)
Täna sain ma ka oma esimese tõelise vihmas sõitmise kogemuse. Läksin Tulka ja tema härraga sõitma ja nii kui Tartus välja saime, hakkas sadama tõsist padukat. Leppisime kokku, et läeme Otepää poole ja sealt siis Elva peale. Kuna mina polnud varem ju vihmas sõitnud, siis kartsin seda libedust ja lootsin vaikselt, et keerame kohe esimesest teeotsastst tagasi. Aga ei! Tulka härra rallis uhkesti Otepääni välja. No ja ega's mina siis mingi mõttetu tsikk ole ning sõitsin aga truult järele :) Vihma ladistas ja kui ma varemalt isekeskis mõtlesin, et kiivril pole ju kojamehi ja kuidas vihmaga üldse teed näha on, siis täna selgus, et tuulepoisid viivad kõik vihmapiisad kiivrilt minema. Õige pea tegin ka avastuse: vihm + tsikkel = vann! Aru ma ei saa, aga kogu vesi jäi pidama just nimelt minu istmiku alla.. Lirts-lirts.
Mul on nüüd vihmakostüümi vaja! Täna sai tõestatud, et mu uhke jakk siiski vihma ei pea. Kõik asjad, mis taskutes, olid läbimärjad. Kaasa arvatud telefon, mis lõpetas üldse funktsioneerimise ja ma pole kindel, kas ta üldse kunagi veel tööle hakkab.. A see polegi olnuline, peaasi, et tsikkel sõidab! Püksid seevastu peavad vihma ilusasti, kõik tähtsad dokumendid on jummala kuivad :) Ja selliseid vihmas sõitmise kindaid, mis lisaks kuivusel ka sooja peaksid, on mul samuti vaja. Mu näpukesed olid täiesti kangunud peale pooleteise tunnist paduvihmas sõitu.
Sellegipoolest ma ei vingu :) Ja uskuge, tsiklisõit on 101% nauditav iga ilmaga!

Küünlad

Käisin täna üle pika aja teadjamehega sõitmas. Sedapuhku käisime Peipsi ääres, piskiestes külades nagu Kolkja ja Varnja jmt. Kuigi väljas oli jube tuul, olen ma tsikli seljas juba päris osav :) Kiirus läks stabiilselt üle 100 ja isegi kruusal julgesin ma juba oma 50-60ga sõita.
Teadjamees ütles täna väga tabavalt tsiklite kohta, et need on nagu naised, mis vajavad potsutamist. Kuna mulle aga teatavasti meeldivad mehed, siis ma ikka veel ei saa oma kullakesega päris hästi läbi. Täna katkus tal muudkui mootor ja siis tuli välja, et küünlad on läbi. Missest, et kuu aega tagasi sai ta päris uued küünlad! No ja sellepärast on ka pöörded kahtlaselt üleval.. Nii et uuel nädalal tuleb aga küünlaid varuma minna ja siis kullakest potsutama hakata :)
Ooo, ja täna oli mul veel au politseipoiste ees oma uute lubadega kekata :) Saadjärve ääres pidasid politseipoisid meid, vuhh, kinni ja nõutasid papreid ja siis käskisid puhuda ka. Teatavasti oleme me aga korralikud ja nii andsidki politseipoisid puhumistorud meile tagasi ja soovisid head teed!

P.S. Mul on linna garaaži vaja!!!

Putukad ja mutukad

Täna lendas mulle kaks korda visiiri veerde satikas. Ja veel nii nõmeda koha peale, et ära pühkida ka teist ei saanud. Loomulikult jõudsin ma nende sekundite jooksul mõelda, et kuidas ta mulle nüüd silmisse kargab ja sutsaka teeb. Ma ju kardan neid putukaid kogu hingest, pinisevad ja nõelavad.. Vastikvastikvastik. Igatahes tuli seisma jääda ja need jälkused ära pühkida. Lisaks lendas miski suuremat sorti mutkas mulle vastu õlga. Siuke tunne oli nagu oleks keegi kiviga visanud. Ja ma mitte ei taha mõelda, kui ma juhuslikult peaksin mingi linnuga kokku põrkama.. Kas siis üldse on võimalik sadulasse jääda?!
Käisin vanaema juures täna tema mutsudele tsiklit näitamas. Üks vanaema sõbranne on ikka äge mutt, ise nii 70 ringis ja räägib õhinaga, kuidas tema ka noorena tsikliga sõitis ja kuidas ta nüüd vaatab ka igale möödakihutavale tsiklile järgi :) Kui ma pensionile läen, siis ma olen ka peaaegu nagu tema, ainult et mina siis rallin jätkuvalt tsikliga ringi :)
Ja ma olen juba päris osav. Kurvid pole üldse enam nii hirmsad ja kõikidest autodest rallin ka mööda. Üks auto ainult pressis minust mööda, aga ma kahtlusan, et see oli minu punase patsi pärast. Sest see auto sõitis tükk aega mu kõrval ning kutil pidi pea otsast käänduma :)

Kruus?!

Ma hakkan ennast küll kordama, aga ma olen jätkvalt veendunud, et maailma parim puhkus pärast väsitavat tööpäeva on tsiklisõit! Need tunnikesed iseendale aitavad ka kõige keerulisemates mõtetes selgusele jõuda ning nende tunnikeste nimel olen ma valmis loobuma nii mõnestki pudelist õllest kui klaasikesest veinist :)
Eile Jõgeva poole sõites ja Jõhvi maanteed pidi tagasi rallides viisid mitmed teed mind kruusale. Kuna vihma ju sadanud ei ole, siis oli igal pool ainult lahtine kruus ja see võttis ratta ikka nii mitmelgi korra värelema. Eriti hirmsad olid minu jaoks kruusased kurvid, kuigi ma ju mingit kiirust seal ei aretanud. Ja ma ei saa aru, kas üldsegi on võimalik kruusal kiiremini kui 30 km/h sõita!? Või on asi ikka minu saamatuses ning väheses praktikas?
Seevastu saan ma nüüd vägagi hästi aru, miks mootorratturid kiirust alla 120 km/h ei tunnista - see lihtsalt pole võimalik! Tõeline sõidumõnu just sellel kiirusel algabki ja kui nii veel mõnda laugemasse kurvi (neid järsemaid ma veel ikka kardan natukene) minna, siis on kõik naudingud garanteeritud. Autoga sõites ei kipu ma miskipärast küll kiirust ületama, aga tsikli seljas ei taha see lubatud sõidukiirus kohe kuidagi mitte välja tulla. Aga võibolla pole mul mitte raske jalg, vaid hoopistükis kerged näpukesed :)

Tuuletund

Täna lasti mind üle tüki aja taas tsikli selga :) Kuna Tartus olid kõik teed kinni ja meeletud ummikud mingi jalgratta ürituse pärast, sõitsin sedapuhku Otepääle ja siis läbi Hellenurme ja Elva tagasi. Nendel radadel polnud teps mitte vähem käändeid ja pöördeid! Eks ma selliste järsemate kurvide eel võtsin ikka kiirust maha ja sõitsin üksi oma tempos, aga laugemad kurvid tulevad mul juba päris illoste välja :) Ma isegi suudan juba ennast kitsal teel ümber pöörata ja 120 läheb ka niimoodi sisse et ei pane tähelegi..
Selle kõrval nägin ma aga päris korralikku vaeva, et teel püsida. Nimelt möllas õues niskne tuul, et ma ei mõista, kuidas näiteks jalgrattaga on võimalik sõita.. aga eks neil ole ka teine kiirus kui mootoriga rattal ;) Vahepeal oli ikka lausa irmus, et äketse viivad tuulepoisid mu teelt minema. Aga püsti ma jäin ja ma pole üldse kindel, et kruusal sõitmine võiks olla hullem kui tunnike tuules...
Kuid uskuge - peale nelja pooleteise tunnise loengu pidamist ei saa midagi mõnusamat ja lõõgastavamat olla kui mootori ja tuule viis kõrvus :) Ärge tulege mulle rääkima mingitest trennidest või kepikõndedest või muust tilulilust! Ma olen täiesti veendunud et minu kvaliteetajale oma kullakesega ei saa need iial ligilähedalegi.
Ja veel! Täna sain ma Elva kohalikelt jorssildelt kõik kümme tugrikut. Kui Elva poe eest väikese peatuse tegin, tulid sellised veidi viltuse sammuga mehepojad mu tsiklit kaema. Alguses olid nad täiesti veendunud, et ma istun seal tagumisel istmel. Mina muidugi teatasin selle peale elegantselt, et loomulikult mitte. No ja kui ma demonstreerisin neile oma kullakese häält ning kohalt kihutasin, jäid mind saatma mitu lugupidavat silmapaari :)

Käänded ja pöörded

Nädalavahetusel käisin teadjamehega sõitmas. Ilmataat ja südametunnistus lubasid ka paar kiiremat ringi teha ;)
Kui ma oma kullakese selga istusin ja Jõgeva poole sõitma hakkasin, tundsin et ma olen juba päris osav tsikk. Aga muidugi oli see lihtsalt illusioon. Nii kui teadjamees mind läbi Luua Palamusele ja Jõgevale viis, tundsin iga oma pisikese ihurakuga, kui koba ma tegelikult ikka olen. Kõik need pöörded ja võimalikud vastutulevad autod ja kitsad teed - brrr.... see vajab ikka harjutamist. Sel ajal, kui teadjamees juba kaugel seitsme tuule poole vuhises ennast osavalt paremale ja vasakule kallutades, mässasin mina oma käikude ja kiirusega, hirmu ja teelpüsimisega. Aga hakkama sain :) Ja sõidutahe ainult tõusis! See on uskumatu, kuidas tsikli seljas kaob kõik väsimus ja kõik vaja-teha-asjad ei ole üldsegi enam mitte nii tähtsad. Tähtsust omavad vaid mina ja tsikkel ja tuules lehviv pats. Loomulikult lehvitasid mulle ka kõik poisid vastutulevate tsiklite seljas. Te ikka teate, milline õndsus on tunda, et mina kuulun nüüd ka sellesse müstilisse kogukonda ;)
Oma kullakese mootori hingeelu õppisin ka veidi tundma. Kui nädala jagu mitte sõita ja mootor turtsub, siis see ei olegi mitte sellest, et bensiin on kohe-kohe otsas, vaid mootor on lihtsalt külm ja natukene tuleb toorest peale keerata!

Blond kuubis

Teadjamees helistas mulle täna ja uuris, kuhu ma kadunud olen. Leppisime kokku, et nädalavahetusel läeme sõitma.
Mainisin siis ka teadjamehele oma siduri jama ja tema teatas rahulikult, et oi, see ei ole sidur. Masin suri sellepärast välja, et olin talle jala alla unustanud..
Halleluuuja!!!

Kullake näitas taas iseloomu

Härradel on tsiklitega ikka oma suhe. Nii kui ma oma kullake väljanäitusele viin, hakkavad kõik jube asjalikult tema seisukorda hindama ja näpukesed kohe nõuavad näppimist. Täna siis arvas üks härrasmees, et tühikäigu pöörded on ikka liiga suured ja näppis need 1,5 peale. Ja mingi värk on meestel Hondadega ka. No ma ei saa ikka pihta, mis pagana pärast nad siis paremad on kui Yamahad..
Kullake näitas aga täna taas oma iseloomu. Kui ma olin linnast ca 15km Kallaste poole välja saanud, kõik teed sassi ajanud ja seisma jäänud, et olukorda hinnata, otsustas mu kullake streikima hakata. Käima läks ilusti, aga nii kui käigu sisse panin, suri välja. Ilmselt mingi siduri häda. Igatahes läks sedapuhku kuidagi väga leebelt mul. Ma ei pidanudki suurt hädakisa tõstma ega kedagi järgi orgunnima. Piisas kullakese veerema lükkamisest ja kõik käigud hakkasid taas ilusasti sisse minema :) Ju ta tahtis õrnemat kohtlemist ja eks me alles koheneme ka teineteisega. See tsikli hingeelu on varsti pea sama keeruline kui meestel :) Aga mõnel teadjamal mehel tuleb asi siiski üle lasta vaadata..
Sõidurõõmu jäi täna ka veidi napiks, sest õige pea kattus taevas mustade vihmapilvedega ja ma hakkasin kohe kartma :) Siis on ju kõik libe ja irmus-irmus. Aga uskuge, varsti olen ma nii osav, et ei karda ei tuisku ega tormi ning sõidan esimese lumeni välja :)

Ma avastasin Ameerika

Käisin täna teadjamehega sõitmas. Alguses ma punnisin küll vastu, et ma pean enne ikka ise rahulikult harjutama, aga teadjamees arvas, et koos õpib kõige paremini. Et kui teine ees sõidab, siis saab vaadata kõiki nippe ja õpib palju kiiremi. Ja oh üllatust, teadjamehel oli õigus :)
Kõiksepealt õppisin kitsal teel siduriga mängima nii, et nüüd ma suudan ennast seal ringi keerata. Siis selgus, et mul on jummala vale asend, käed peavad ikka ilusti ees sirgus olema, mitte ei tohi ennast seal lenksu taga krimpsu tõmmata. Ja kallutada ei tule mitte iseennast, vaid ikka tsiklit :) Kurvi tuleb minna pigem madalama käiguga ja gaasi tuleb ka anda. Ooo, Ameerika!
Ja kui teadjamees mu lenksu ja siduri asendit ning pidureid ka lõppeks veidi regullis, siis oli juba ikka väga-väga mõnus oma kullakese selgas istu :) Sõitsime ca 100km läbi ja see oli juba nagu päris. Ma julgesin gaasi vajutada ja kurvide eel ei võtnud enam kiirust maha ja tuul vuhises kõrvus ja kõik igapäevaasjad ei puutunud enam minusse...
Ahjaa, selle triki sain ka veel teada, et mu kiivril on siukene nupp, kust saab õhku ja ei tulegi visiiri vahele pilu jätta :d Uskuge, ma lähen veel teadjamehega sõitma ;)

Ei, ma ei ole punapea, vaid blondiin

Ühel kaunil pühapäeval läksin ma taas oma kullakesega linnapeale paart kiiremat ringi tegema ja vuhisesin pea terve Tartu linna läbi. Käisin Raadil ikka harjutamas ja Ihastes ja tundsin end juba päris mõnusasti. Sest teate ikka, kui äge tunne see on, kui vastutulevate tsiklite juhid sulle kätt viipavad :) Ma ei olegi enam mingi mõttetu beib autoroolis, kes igale tsiklile järgi vaatab, vaid oma olen üks neist (või meist), ma olen oma :)
Aga loomulikult ei lõppenud kõik nii kaunilt. Ühel ristmikul parempöörde eel suutsin ma osavalt suurelt kiiruselt esimese käigu sisse panna nii, et kõik kolises ja järgmisel ristmikul jäi tsikkel seisma. Hmm, ok, proovisin uuesti ja käima ta läks. Linnast välja sõites kolises küll imelikult ja uuel pöördel jäi kullake päris seisma. Kutsusin abi ja kaks noormeest püüdsid teda ka käima joosta, aga ei midagist. Selge, olen tsikli ära lõhkunud! Mootor? Käigukast? Oi, ma ei taha mitte mõeldagi, mis see mulle maksma läheb.. Ma ei saanud ju nädalakestki teisega sõita.
Aga tsikkel oli vaja ka tee äärest parandusse saada. No ja kuna mul ühtegi tsikliga meessoost sõpra pole, helistasin kutile, kellelt tsikli ostsin. Tegin aga hädise hääle ja uurisin, kas ta sellist tee pervelt äraviimise teenust ka pakub. Ju ma olin piisavalt õnnetu, et appi ta mulle tuli. Ja ... kujutate ette, kutt hetis pilgu tsiklile ja nentis - sul on bensiin otsas! Ma veel ebalevalt uurisin, et kas muud viga polegi, et ma ju rabistasin oma käikudega, aga tema jäi endale kindlaks: Virago on nii lollikindel masin, et seda on ikka väga raske ära lõhkuda ja muud viga pole, kui et bensiin on otsas..
Ma sellest parem ei räägi, kui piinlik mul oli. Nii et nüüd on ametlikult tõestatud: ei, ma ei ole punapea, vaid blondiin, ka mina!

Minu esimene tsiklisõit

Etteruttavalt võin kohe öelda, et lõppes põõsas :)
Sõnaga, kui tsikkel väärikalt shampanjaga liigutatud, oli ju kohe vaja järgmisel päeval tsikli selga minnna. No et ikka seda tuulevuhisemise tunnet tunda ja muidugi ka seda pööramise asja jmt õppida, sest olgem ausad - kuigi A-kati load said tehtud, puudub mul igasugune sõidupraktika ja et end teedel kindlamalt tunda, on vaja harjutada!
Reipalt tsikli selga istudes, tuli teda aga tagurpidi veidi lükata ja nii ma uppi käisingi. Mu sõbranne mehel oli muidugi äärmiselt lõbus, aga appi ta mulle tuli ja kahekesi vinnasime tsikli taas püsti. Siis järgmine häda - ei lähe käima. Ok, mõtlen, äkki on aku tühi ja ootan veidi. Pärast pooletunnist ootamist läkski kullake kaunilt tööle ja vuhisesin õnnelikuna Külitselt Raadile.
Raadi lennujaama teeotsast vaatasin aga valesti ja siis ei julgenud ma muidugi enam vasakpööret teha. Keerasin paremale ja siis jälle vasakule kuhugi põõsaste vahele ja jätsin tsikli seisma. No ma ei oska ju tsiklit kitsal teel ümber pöörata, saage aru. Liiga palju on vaja kallutada ja hirmus on. Eks ma siis pöörasin ta vaikselt nõgistades ümber ja bööö - tsikkel enam käima ei lähe. Nujahh, mõtsi, et ootan veel pool tunnikest, et äkki siis läeb, aga näed, ikka ei läinud..
Istusin siis seal põõsaste vahel teel ja mõtlesin mida teha. Aga sinna ei eksi ju kedagi ära ka, nii et ega mul miskit muud üle jäänud, kui et lükkama hakata. Oma kolm-nelisada meetrit lükkasin. Aga te ju ikka teate, et tsikkel on raske? Tühimass 270kg. Ja lükka teda siis nii, et miskid rauad vastu mu kauneid peibesääri ei lähe... Igatahes sellega algas mul kevadhooaeg: Ei seelikutele!
Vot, sain mina siis suurema tee veerele ja saatsin oma sõbrannele sõnumi lootuses, et tema ikka mind hätta ei jäta. Ja mul oli absoluutselt õigus. Sõbranne organiseeris mulle appi kolm noort poissi! Te ikka kujutate olukorda, kuidas peale kahte käivitamatu tsikliga teeveerel veedetud tundi peatub minu ees auto, millel lähevad kolm ust korraga lahti ja välja astuvad kolm kaunist noort poissi, kes mu tsikli viuhhh käima jooksevad :)

Kuidas kõik alguse sai

Tegelikult ega ma mäletagi, millal täpselt minule see va mootorite pisik külge hakkas. Ühel kaunil hetkel käis ilmselt plõks ja enam ei saanud ma ühtegi mööduvat tsiklit vaadata ilma, et süda poleks lööke vahele jätnud ja käekesed poleks värisema hakanud ja peas poleks vasardanud "Ma tahan kaaaa!"
Igatahes kui ma oma seitse asja suures linnas kokku pakkisin ja Taaralinna kolisin, hakkasid mu tööpäevad ka normaalsel ajal lõppema ja nii ma autokooli läksin. Alguses oli hirmus! Ma ei suutnud isegi tsikli seljas tasakaalu hoida... aga paari kuu pärast olid mul A-kati load pihus :) Ja mitte need pisikesed load, vaid ikka kohe päris A-kati load. Nendest kukkumistest ja juurde võetud tunditest ja esimesel korral läbikukutud eksamist ei hakka ma siinkohal enam rääkima.
Sügisel olid mul load tehtud, talvel ostsin kogu varustuse ja ühel kaunil aprillikuu kolmapäeval päris oma enda tsikli, Yamaha XV 700 Virago. Näete sellise:












Teadjamad mehed soovitasid. Mina ise tahtsin siukest pisikest alguseks, et hea harjutada või nii, aga nemad arvasid, et chopperid algavad kõik 700st ja pisemad on nigu võrrid. Ja ega mina siis ju endale võrri tahtnud - ikka päris tsiklit tahtsin :)