Täna olin ma taevas! Kõik sai alguse sellest, et Kaunis Naine tahtis folkima minna ja polnud kedagist, kes ta ära viiks. Kuna mina aga tahtsin sõita ja kõik kaunid naised on folgil, olin valmis sofööriks olema. Kui kiiver leitud, asutasime ennast Viljandi poole teele. Alguses ma küll veidi pelgasin, et ma pole ju varem kedagi taga vedanud, aga kunagi peab ju ikka esimene kord olema ja mis siin ikka karta! Ja tõsi ta on - see polnud üldsegi mitte hirmus :) Kõik käänded ja pöörded tulid ka kahekesi tsikli seljas illoste välja ning kullake vedas meid tublisti. Kaunis Naine vaatas esialgu sealt tagant poolt, et ma olen irmus korralik sõitja, et sõidan maanteel 65-ga, kuigi tuul vuhiseb kõrvus. Siis aga tuli välja, et tema vaatas miile :D Ja uskuge, ka kehekesi tsikli seljas ei tunnista kullake väiksemat kiirust kui 120km/h.
Viljandisse jõudes kohtusime minu lemmik vahmiiliaga ja nemad meid taevasse viisidki. Folgi ajal on Viljandi linnas avatud selline söögikoht, kus koduaeda õunapuude alla on pandud paar lauakest. Köök on avatud ja seal toimetavad kolm imekaunist noormehest kokka, kes ei pea paljuks ka oma külalistega kõneleda. Samuti on ettekandjatüdrukud imearmsad.. Ei mingit eurojura ja meeletut steriilsust, vaid kõik on täpselt selline nagu sa oleksid nende parimaid sõpru ja kõige oodatum külaline. Meil õnnestus istuda nii, et nägime kõiki kokkade tegemisi ja lasime hea maitsta marineeritud räimedel, ahjukalal, hautatud lambal, värsketel kartulitel, kodusel koogil.. See kõik oli nagu kõige ilusamas romantilises draamafilmis või et siis taevas. Jah, ma olin täna paar tunnikest taevas!
Tagasi hakkasin ma sõitma hämaruses ja täna sain ma ka oma esimese pimedas sõitmise kogemuse. Alguses tundus mulle, et vihma hakkab sadama, aga siis selgus, et kõik satikad on valguse peale välja tulnud ja nii mu visiir kattuski imekähku väikeste surnud satikatega. Lõppeks kiskus pilt ikka päris udeseks.. Aga tsikli üks lambike seal ees valgustab päris hästi. Teed oli väga kenasti näha ja polnud üldsegi mitte hirmus :) Ainus asi, mida ma kardan, on metsloomad. Ja seda sõltumata sellest, kas sõidan tsikli või autoga. Ausalt, ma ei kujuta ette, kui mu teele põder kargaks ja ma kangestun iga jumala kord, kui põdraga liiklusmärki näen. Hakkan seejärel muudkui kilomeetreid lugema, kauaks seda ohtu olla võib ja hingan kergendatult, kui mets lõpeb..
Muidu aga on ikka väga väga mõnus sõita. Sõltumata pimedusest või metsloomadest või kruusast või millest iganes, olen täiesti veendunud, et mu elu üks parimaid investeeringuid olnud just A-kati load ja tsikkel :) Täna, Viljandist tagasi tulles, ilmus ühtäkki mu ette nii suur kuu nagu see olekski siin samas, maa peal. Ma pole vist kunagi sellist kuud näinud ja see oli nii väga ilus, et siinkohal ei jätku mul enam sõnu seda kõike kirjeldamaks. Ja just selleks, et tunda taevast ja näha kuud, tuleb ise tsikli selga istu :)
No comments:
Post a Comment