Käisime täna teadjamehe ja ühega tema poegadest Võrus Lõuna-Eesti rallit kaemas. Rajaveerele jõudmiseks tuli läbida ikka mitu head kilomeetrit kruusa ja minu jaoks oli see natukene hirmus. Ma ei julge autogagi ju kruusasel teel kihutada, rääkimata siis tsiklist. Härrased olid kaugel ees, kui mina oma viiekümnega taga tuterdasin.. Ikka nii, et kurvi eel kiirus maha ja kui teed veidi kaugemale näha, siis gaasi. Külili ma küll ei lennanud, kuigi tagumine ratas vahepeal vingerdas, kuid seda kruusa peal sõitmise asja tuleb ikka harjutada mul veel.
Pealeselle olin ma aga ainus peib, kes tsikliga rallit uudistamas käis (no vähemalt minu vaateväljas). Bikede ja endurodega kutte oli küll hulgim näha, kuid mina sain raudselt rohkem kui pooled pilgud endale :D Raja äärest metsavaheteed pidi tagasi tulles sõitis meie ees veel miski viis kutti tsiklitega ja uskuge, oli ikka uhke tunne küll võrdselt nendega rallitada, punane pats tuules lehvimas ja kadedad pilgud teeveerel saatmas :)
Ja maanteel pole ma enam teps mitte mingi nännipunn! Kui asfaldil härrased gaasi põhja panevad, jõuan järgi küll :) Teadjamees küsis alguses, kas sajaga on paras sõita ja sõitis siis ees 120ga. Tagasi tulles polnud 120st aga enam juttugi ja kiirused läksid juba oma sajaviiekümne-kuuekümneni välja.. Ausõna, ma pole autogagi nii kiiresti sõitnud, aga kui teadjamees oma pojaga minu ees ainult gaasi vajutab, siis ma ei saa ju kehvem olla! Spidokas näitas küll liiga suuri numbreid, tuul vuhises kõrvus ja autod tundusid parkivat.. Luban, et ma enam nii ei tee, aga tegelikult oli ikka natukene väga vägev :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment