Tuuletund

Täna lasti mind üle tüki aja taas tsikli selga :) Kuna Tartus olid kõik teed kinni ja meeletud ummikud mingi jalgratta ürituse pärast, sõitsin sedapuhku Otepääle ja siis läbi Hellenurme ja Elva tagasi. Nendel radadel polnud teps mitte vähem käändeid ja pöördeid! Eks ma selliste järsemate kurvide eel võtsin ikka kiirust maha ja sõitsin üksi oma tempos, aga laugemad kurvid tulevad mul juba päris illoste välja :) Ma isegi suudan juba ennast kitsal teel ümber pöörata ja 120 läheb ka niimoodi sisse et ei pane tähelegi..
Selle kõrval nägin ma aga päris korralikku vaeva, et teel püsida. Nimelt möllas õues niskne tuul, et ma ei mõista, kuidas näiteks jalgrattaga on võimalik sõita.. aga eks neil ole ka teine kiirus kui mootoriga rattal ;) Vahepeal oli ikka lausa irmus, et äketse viivad tuulepoisid mu teelt minema. Aga püsti ma jäin ja ma pole üldse kindel, et kruusal sõitmine võiks olla hullem kui tunnike tuules...
Kuid uskuge - peale nelja pooleteise tunnise loengu pidamist ei saa midagi mõnusamat ja lõõgastavamat olla kui mootori ja tuule viis kõrvus :) Ärge tulege mulle rääkima mingitest trennidest või kepikõndedest või muust tilulilust! Ma olen täiesti veendunud et minu kvaliteetajale oma kullakesega ei saa need iial ligilähedalegi.
Ja veel! Täna sain ma Elva kohalikelt jorssildelt kõik kümme tugrikut. Kui Elva poe eest väikese peatuse tegin, tulid sellised veidi viltuse sammuga mehepojad mu tsiklit kaema. Alguses olid nad täiesti veendunud, et ma istun seal tagumisel istmel. Mina muidugi teatasin selle peale elegantselt, et loomulikult mitte. No ja kui ma demonstreerisin neile oma kullakese häält ning kohalt kihutasin, jäid mind saatma mitu lugupidavat silmapaari :)