Käänded ja pöörded

Nädalavahetusel käisin teadjamehega sõitmas. Ilmataat ja südametunnistus lubasid ka paar kiiremat ringi teha ;)
Kui ma oma kullakese selga istusin ja Jõgeva poole sõitma hakkasin, tundsin et ma olen juba päris osav tsikk. Aga muidugi oli see lihtsalt illusioon. Nii kui teadjamees mind läbi Luua Palamusele ja Jõgevale viis, tundsin iga oma pisikese ihurakuga, kui koba ma tegelikult ikka olen. Kõik need pöörded ja võimalikud vastutulevad autod ja kitsad teed - brrr.... see vajab ikka harjutamist. Sel ajal, kui teadjamees juba kaugel seitsme tuule poole vuhises ennast osavalt paremale ja vasakule kallutades, mässasin mina oma käikude ja kiirusega, hirmu ja teelpüsimisega. Aga hakkama sain :) Ja sõidutahe ainult tõusis! See on uskumatu, kuidas tsikli seljas kaob kõik väsimus ja kõik vaja-teha-asjad ei ole üldsegi enam mitte nii tähtsad. Tähtsust omavad vaid mina ja tsikkel ja tuules lehviv pats. Loomulikult lehvitasid mulle ka kõik poisid vastutulevate tsiklite seljas. Te ikka teate, milline õndsus on tunda, et mina kuulun nüüd ka sellesse müstilisse kogukonda ;)
Oma kullakese mootori hingeelu õppisin ka veidi tundma. Kui nädala jagu mitte sõita ja mootor turtsub, siis see ei olegi mitte sellest, et bensiin on kohe-kohe otsas, vaid mootor on lihtsalt külm ja natukene tuleb toorest peale keerata!