Ma hakkan ennast küll kordama, aga ma olen jätkvalt veendunud, et maailma parim puhkus pärast väsitavat tööpäeva on tsiklisõit! Need tunnikesed iseendale aitavad ka kõige keerulisemates mõtetes selgusele jõuda ning nende tunnikeste nimel olen ma valmis loobuma nii mõnestki pudelist õllest kui klaasikesest veinist :)
Eile Jõgeva poole sõites ja Jõhvi maanteed pidi tagasi rallides viisid mitmed teed mind kruusale. Kuna vihma ju sadanud ei ole, siis oli igal pool ainult lahtine kruus ja see võttis ratta ikka nii mitmelgi korra värelema. Eriti hirmsad olid minu jaoks kruusased kurvid, kuigi ma ju mingit kiirust seal ei aretanud. Ja ma ei saa aru, kas üldsegi on võimalik kruusal kiiremini kui 30 km/h sõita!? Või on asi ikka minu saamatuses ning väheses praktikas?
Seevastu saan ma nüüd vägagi hästi aru, miks mootorratturid kiirust alla 120 km/h ei tunnista - see lihtsalt pole võimalik! Tõeline sõidumõnu just sellel kiirusel algabki ja kui nii veel mõnda laugemasse kurvi (neid järsemaid ma veel ikka kardan natukene) minna, siis on kõik naudingud garanteeritud. Autoga sõites ei kipu ma miskipärast küll kiirust ületama, aga tsikli seljas ei taha see lubatud sõidukiirus kohe kuidagi mitte välja tulla. Aga võibolla pole mul mitte raske jalg, vaid hoopistükis kerged näpukesed :)
2 comments:
proovi kurvi minna veel nii, et keerad ekstra gaasi peale..mängi sellega. palju paremini lähed kurvis .. peamine et üle ei tõmba!
no ja siis proovi veel kurvi minna nii, et lased käed lenksust lahti - ull adrenaliinilaks on tagatud. Veel parem oleks, kui kurv oleks kruusasel teel, asfalt on nannipunnidele
Post a Comment